kristjaana mere välismaale kolimise halvad küljed

Living here in the middle of Europe with my family is truly a dream come true and I really enjoy every second of it! But not all that glitters is gold and life has another, private side that doesn't show out through photos. Which is why today I wanted to do a more personal post than usual and talk to you about the down side of moving to another country.
Now first of all I don't want you to get me wrong. Everything is fine and I don't regret moving at all :) There are just some things I miss and that are harder to get used to... And those are the things I will be talking about today.
We've been living here in Munich for little over 2 months now. Since neither Richard or I don't go to work and Thor doesn't go to kindergarden here yet means we are spending 24/7 together. All the time, every single day. And although I love them more than anything, it does get awfully tiring and boring for all of us and bring unnecessary tension to the family. I miss talking to other adults, I miss my friends and family. Talking online or even via Skype is not the same! So looking forward to lots of quests and hoping to get new acquaintances soon :)
Another thing I really-really miss is familiar places and familiar tastes! Here are a lot of good cafes but I still miss my favorite ones in Tallinn. Being a huge macaron fan I miss these a lot, since I haven't found a macaron place here yet. I also miss fish ang grilling and Pärnu during summertime and going to Nõmme market on a Saturday morning and picking up fresh wild strawberries from the wood near our house. I miss going to events and watching the movies in English, I miss going to the beach.
I'm sure I'll get used to everything here and find new favorite places and appreciate all these things I mentioned above a lot more when visiting Estonia. And I'm not sad or want to sound like that, most of the time I'm very happy :) It's just these small things that I wish I could have taken here with me.
Moving is fun and lifechanging and enriching and recommend it to everybody! But we're all humans and every action comes with a few sacrifices and evething has two sides. Those were the hidden sides of my life.
Has any of you moved to another country and living away from your family and friends? What were the things you missed the most? How did get used to not having these? I would love to hear your opinions!

Siin Euroopa südames elamine koos oma perega on täielik unistuse täitumine ja ma naudin igat sekundit. Kuid öeldakse, et kõik pole kuld, mis hiilgab ja iga inimese elul on ka teine, peidus pool, mis piltidelt ei kajastu. Seetõttu tahtsin teiega täna rääkida veidi isiklikumal teemal kui üldiselt mu blogist kohata võib ja kirjutada teile kolimise miinuspooltest.
Oleme praeguseks elanud Münchenis veidi üle 2 kuu. Kuna kumbki meist Richardiga ei käi töö ja Thor ei käi ka lasteaias, tähendab see seda, et me veedame 24/7 kolmekesi koos. See on kogu aeg, iga päev! Ja hoolimata sellest, et ma armastan neid kahte üle kõige, vajab iga inimene veidi puhkust ja vaheldust ning kogu aeg ninapidi koos olemine muutub väsitavaks ja igavaks ja toob aeg-ajalt meie kõigi vahele mõttetuid pingeid. Ma igatsen teiste täiskasvanutega jutu rääkimist, ma igatsen oma sõpru ja pere. Internetis kirjutamine ja isegi videokõned Skypes pole see sama. Seetõttu on kõik sõbrad / tuttavad meile väga külla oodatud ja ei jõua juba uusi kohalikke tutvusi ära oodata :)
Teine asi, mida ma väga igatsen, on tuttavad kohad ja tuttavad maitsed! Siin on tohutult palju kohvikuid ja häid toite, kuid ometi igatsen ma oma lemmikuid Tallinnas. Kuna ma olen tohutusuur makroonifänn ja kohalikku makroonikohvikut veel leidnud pole, siis neid igatsen kohe eriti. Veel igatsen ma värsket kala ja grillimist, suvist Pärnut, laupäevahommikuti Nõmme turule minemist ja kodu lähedalt metsas värskete metsmaasikate korjamist. Ma igatsen oma iganädalasi üritusi ja kokkusaamisi ning filmide vaatamist inglise keeles. Ma igatsen randa ja mere äärde mineku võimalust.
Olen enam kui kindel, et harjun siin peagi kõigega ja leian omale uued lemmikud kohad ja maitsed. Samuti hindan kõike armast selle võrra enam, kui Eestisse külla tulen. Ja ma pole üldse kurb ega taha sellisena ka kõlada, enamus ajast olen ma ikka väga õnnelik! :) Lihtsalt need on mõned väikesed asjad, mida ma igatsen ja mida tahaks endaga kaasa võtta.
Uude kohta kolimine on väga lõbus ja rikastav ja elumuutev ja soovitan seda kõigile! Kuid me oleme kõik vaid inimesed ja iga otsusega kaasnevad paraku ka ohverdused ning absoluutselt igal asjal on kaks külge. See on minu elu peiduspool.
Kas mõni teist on ka kolinud või elab oma perest/sõpradest kaugel? Mida teie enim igatsesite? Kuidas saite igatsusest üle? Tahaksin väga teie mõtteid ja arvamusi antud teemal kuulda! :)

Follow Kristjaana on Bloglovin

22 comments

  1. Hei, pai Kristjaana! Nii armas ja siiras postitus, ehkki ma ei saa aru (kuna pole ise kogenud), ma mõistan mida tunned ja arvan, et see on täiesti loomulik. Oled terve elu elanud ühes kohas, poleks isegi inimlik kohaneda uue paigaga nii ruttu, eriti, ehkki samuti Euroopa, on see nii erinev elutempost, millega oled harjunud. Ja sellest 24/7 koos olemise asjast saab vast igaüks aru ja kindlasti ei peaks Sa end nende mõtete ja tunnete pärast süüdi tundma. Armastagu Sa oma meest ja poega kui palju tahes, Sul on täielik õigus igatseda sõbrannadega veinitamist, üksinda sihitult poodlemist. Mina vajan omaette olemist tihti, muidu jookseb lihtsalt juhe kokku. Võib-olla ka seetõttu, et mu töö nõuab pidevat suhtlemist ja vestlemist.
    Aga ma olen kindel, et läheb aina paremaks. Kui saaks, sõidaks sulle kohe külla, tooks makroone ka kaasa terve kohvritäie, aga ehk tulevikupoole? ;)
    Musid, paid ja kallid sulle ja su imelisele väikesele perele. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh armas Anna ja suured kallid sulle ka! Ootan juba meie BM pundi mõnusaid õhtusööke ja üritusi :)))

      Delete
  2. Tere Krisjaana,
    Jälgin su blogi juba mõnda aega ja mulle väga meeldivad su jagatud ideed ja inspiratsioonid.
    Tänane postitus on teistmoodi ja puudutas ka mind, kuna poeg elab oma perega Inglismaal ja tütar rändas mõned aastad erinevates paikades mööda maailma. Olen ka neilt kuulnud sarnaseid igatsusi, isegi mitte otseöelduna, aga seda on tunda.
    Tegelikult on ju Eesti nii lähedal ja kõige olulisem, et teil on olemas soe pere.
    Mõnuaid kogemusi teile!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh Kersti! Üks põhjus Müncheni valimisel seisneski selles, et Eesti on ikkagi suhteliselt lähedal ja kui igatsus väga suureks läheb, saab lihtsa vaevaga teha väikese külastuse :)

      Delete
  3. Ojaa, ma tean seda tunnet imehästi. Kolisin täitsa üksi kaks aastat tagasi Šveitsi Zürichisse ja nii mõnigi asi jäi koju kripeldama. Algus oli põnev, hullult ja siiamaani leian, et see oli mu elu PARIM otsus ja sellel on nii palju plusse, et kui järele mõelda on suurnurgad kõrvuni ja tahaks rõõmust lakke hüpata. Mina aga tundsin ka peale selle erutuse möödunist (u parast kahte kuud) seda meeletut igatsust oma sõprade järgi ja kohvikute ja tallinna ja MERE ja... Aga siis tulevad omad kohad, uued sõbrad/tuttavad, kuidagi pidi ka oma pere. Ja siis on kõik jälle endine... Lihtsalt Eesti jaab alati südamesse... Aga samas mis ma märganud olen... Alati eestis olles, tahab süda puhkuse lõpus ikka kergel tagasi minna. :)) Ma elan täiega su seiklustele kaasa ja soovin edu veelgi kohanemisega:))

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, nõusutun täiesti Sinuga Triin! Ma olen enam kui kindel, et tulevad peagi uued sõbrad ja kõik sellega kaasnev ja tegelikult naudin ma igat sekundit Müncheni elust, tunnen end siin palju rohkem "kodus" kui Eestis.
      Zürich on mu üks lemmikuid linnu, nii ilus ja mõnusa vibe'iga! Tahaks juba varsti uuesti külastada, õnneks kõigest 3h sõidu kaugusel :)

      Delete
  4. Tere, Kristjaana!

    Võibolla on hea mõte liituda mõne "Sportverein"iga (spordiühendusega). Enamasti on seal palju erinevas vanuses inimesi, kes saavad paar korda nädalas kokku, harrastavad mingit spordiala ja sotsialiseeruvad. Robini "Schwimmverein" käib tihti nädalavahetusteti grillimas, matkamas ja talvel suusareisidel. Hea võimalus kohalikega tutvuda ja keelt harjutada. Kuuldatavasti teevad mõned nii lausa karjääri. Ma usun, et igatsus Eesti sõprade ja pere järele jääb ikka-- sellest saabki ainult kodus käies lahti, kuid kui kohapeal on juba oma seltskond tekkinud, siis see aitab leevendada küll :)

    Jõudu teile sinna ja väga kena pilt !! :)

    Liis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh soovituse eest Liis! Vaatan kindlalt järgi ja uurin Sportvereinide kohta :))

      Delete
  5. Unusual post from you but really reflects on the soul so thumbs up :)
    See moving and adapting to the new and scary was relevantly easy for me but my friend who came over years later was having great difficulty settling in. I saw first hand how hard it was for her to let go of the traditional Estonian living, things and people. At the end of the day Estonia is just around the corner for you to visit when things get hard and you need to reload the batteries.
    But sometimes in order to create a life for yourself and your family you have to stop thinking about what was and what would be if you were back at home and think what could be if you allowed yourself to make the most of this new episode in your life :)
    And don't even get me started on needing personal space sometimes. My partner and I are in the process of opening our business which means that we live together and now work together and sometimes I have to remind myself that kitchen knives are not the solution :D luckily for me I can let some steam out and go for a walk or drive or yell if I absolutely feel like it but you as the responsible mum kinda have to keep your cool.
    What I'm trying to say is that it's completely human to feel what you are feeling but remember not every road to success is smooth and the better will be the reward at the end.
    Chin up chick, xx

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kristel, ma mäletan veel seda kui Sa läksid Austraaliasse noore naisena ja täiesti üksi - nii tubli! Tore kuulda, et Sul seal hästi läheb ja oma ettevõtet alustad :) Ja mõistan täiesti seda koos elamise / töötamise mõtet, meil ju sama seis :D Tavaliselt lähen rattaga sõitma, kui tunnen, et pean veidi üksi olema, hingama ja omi mõtteid mõtlema. Nende rattasõitude käigus avastan alati ilusaid uusi paiku, mida pärast perelegi tutvustada, niiet win-win :))

      Delete
  6. I love this post-thanks for sharing!
    xx
    Carly
    http://bunbunbook.com

    ReplyDelete
  7. Mina juba viiendat aastat Hispaanias ja samad asjad läbi elatud :) Pikapeale läheb lihtsamaks ja harjud ära ja kui juba sõpruskond ka seal tekib on teine asi. Aga ega minagi ilma Skype'ita ei saa ja eks oma riiki jääd alati igatsema. Ja muidugi veel kõik olukorrad kus sa oma peret, sõpru, sõbrannasin ja nende lapsi ei näe oehh. Vahepeal ikka üritan meeles hoida, et alati kahetsetakse rohkem asju mida ei tehtud kui neid mida tehti. Ja nüüd ootangi juba õhinaga jällekord augusti lõppu et kodumaal asjad üle vaadata!!!! Palju edu sulle ja su perele !!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh nende sõnade eest Helen!
      Oehh ma ei taha veel mõelda kõigile olulistele üritustele oma kallite inimeste elus, millest osa ei saa võtta. Õde ja ema lõpetasid mõlemad ülikooli juunis ja nii kurb oli mitte minna ja neid toetada ja õnnitleda :(

      Delete
  8. You are so lucky to have a chance to move to this beautiful country! I were there last year and it would be so great if I could move too ;)

    WWW.LIAKW.COM

    ReplyDelete
  9. What a beautiful photo! You're so lucky to have the opportunity to live in a country like that!

    http://www.theaisleofstyle.com/

    ReplyDelete
  10. MIna ka viiendat aastat Hispaanias ja saan Su mottekaigust vaga hasti aru! Ma tundsin tapselt samamoodi sinna kolides, aga tead, see laheb ule :) Mina hakkasin igatsema selliseid naljakaid asju taga, mille peale ara kolides tulnud polekski. Ma elasin meeletut koduigatsust ule kuskil 6 kuud ja siis hakkas vaikselt kaduma. Paris kadunud pole see siiani, alati kui Eestist raagin valdab mind selline soe ja monus tunne ja seda enam on Eestis kaimine nauditavam. Seda teksti kirjutangi hetkel Eestis olles, kuigi siin on kulm ja vihmane ei vahetaks ma seda puhkust siin mitte millegi vastu. Pole midagi paremat kui hommikul tousta ja metsa jooksma minna voi metsmaasikaid oma kaega lapsele korjata :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii mõnus! Korjake meie eest ka mõned maasikad siis :)))

      Delete
  11. Minul kolisid sõbrad lastega eestist Münchenist 50 km kaugusele, pea 2a tagasi.
    Neil on 2 last, vanemad ja sõbrad jäid eesti, samas õde tal perega elab ka saksamaal, seega päris üksi nad pole..
    Ise igatsen väga neid ja tahaks juba külla sõita, samas ootan neid väga ka eesti.
    München on üks lemmikumaid euroopa linnu, kus ise käisin viimati küll ammu, 2008 aastal, aga ootan juba uut võimalust et tulla! :)
    Edu sulle ja teie perele sealsetes tegemistes.
    Liisa Saluveer

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just, eks kolimine mõjutab lisaks ärakolijatele eludele ka kõigi teiste omasid - ka nende pere, kes maha jääb ja ka lähedasi sõpru.
      Lahe kuulda, et Müncheni lähedal veel lastega eestlasi! Ehk mingi hetk jooksevad meil teed kokku :)

      Delete
  12. Ma elan samuti ühes saksa keelses riigis, tulin üksinda siia, kui ma veel täisealinegi polnud. Köige tähtsam on saksa keel! Ma polnud koolis kunagi seda öppinud ja suhtlesin alguses inglise keeles siin koolis, kuid önneks sain selle ruttu selgeks. Kui keel suus, läheb elu nii palju kergemaks! Koduigatsus on mul ikka veel jube suur, kuigi ma elan siin juba kümme aastat.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaah, me tahame ka juba väga saksa keelt osata. Õpime küll ja käime siis saksa keele kursustel, aga eks põhiline tuleb ikkagi praktikast suhtlusel teistega :)

      Delete